le Santander.

•13/09/2014 • 2 kommentaari

Mitte, et mul oleks oluliselt jaksu ja viitsimist kirjutada, aga tean, et kuna mu vanavanemad (võib-olla kodusedki või ka mõni sõber) koduste Nõmme puude vahel tsekivad sellele lehele ilmselt rohkem kui korra päevas, siis ilmselt oleks minust kena anda märku, et olen siinpool Euroopat täiesti elu ja tervise juures ning naudin purjetamist selle otsemas mõttes.

Marsruudil Tallinn-Barcelona-Santander läks väga edukalt. Esimeses lennus sai kohe pärast õhkutõusmist kobida üle kolme pingi magama, sest tegemist oli ju põhimõtteliselt öö lennuga, mis väljus Tallinnast 05:10 ning kolmetunnise une järel tundus see päris mõistlik variant. Barcelonas maandudes võtsime koos teiste Eesti purjesõpradega ette kohalikud tänavad, ehk mõne vaatamisväärsusegi, kostitasime oma kõhtu kohaliku kraamiga ning vinnasime end tagasi lennujaama, et ikka jõuda oma sihtpunkti Santanderi. Kohal, nagu naksti. Küll pisut kitsamates ja umbsemates tingimustes kui esimesel lennul, kuid kohale me saime. Ootamas Ott, kes viis meid otse eestlaste õhtusöögile Umbide ja surfarite juures. Vinge ettevõtmine!

Ise pesitsen koos Lauri ja Stefaniga (koondise asjapulk/treener) ühes korteris mäepeal, mis tähendab, et jahtklubisse saab rattaga mäest alla, tagasitulles pärast merd aga sellise viimistleva mäkketõusu, mis iseenesest vaikse tuule päevadel (mida seni ainult ongi olnud) pole paha. Mul on omaette tuba vaatega siseõue, kust paistab vastu neli seina ning hunnik kuivatusreste, mis siinmail on ülipopulaarsed siseõuedes. Eile juhtus nii, et panin oma purjetamismaadlusjalanõusid kuivama ja pillasin ühe alla ja siis läksin ja kõndisin ümber maja, et seda kätte saada, aga ei leidnud ust ei siit ega ka sealt poolt. Siis majja tagasi tulles kohtasin ühte Hispaania noorpaari, kes nati kõnelesid rahvusvahelist keelt ning näitasid mulle ühte 50x50cm aknaluuki, kus seda paput näha oli. Selleks aga, et seda kätte saada tuli koputada ühe korteriuksele, kus oli natikene suurem aken läbi mille kannatas ronida ja haarata mu papu. Esialgu ei tundunud kedagi kodus olevat, kuid siis saabusid pilusilmsed purjetajad alkoholihaisuga linnapealt ja olid meeleldi nõus mind läbi köögiakna aitama nii, et maitseainepurgid tahtsid laiali lennata. Missioon täidetud.

Mis aga puutub purjetamisse, mis on mu siinolemise peamiseks põhjuseks, siis olen seda regatti enda jaoks võtnud pigem aktiivse puhkusena. Olen siin peamiselt oma rahakotil ning kuuteistkümne veepäevaga, naudin imeilusat ilma, ülikeerulisi purjetamisolusid ning proovin anda selle kõige juures endast lihtsalt parima, mis oskan. Ma pole vist kunagi nii liikuval veel purjetanud. Liikuval just sesmõttes, et hoovus on tugev ning laineid on kahte sorti – on suurem ja ümaram ookeanilaine ning selle peale või sellega segunemas väiksem tuulelaine. Kokku tekib selline paras katel, millega oleks mul ka siis raske hakkama saada kui oleksin paljupalju purjetanud. Säherdune pole mulle kunagi väga meeldinud. Lisaks vürtsitab seda kõike suhteliselt vaikne tuul ning nii saabki minust seal paadis natikene nagu tatti nokkiv kaamel, sest paat ei astu puhtalt ja mõnusalt edasi. Aga vaatamata kõigele sellele, olen ma asjadega rahul, sest ühes sõidus olen üleval suutnud olla esi kahekümnes ning ühes esikümnes. Maha olen mänginud mõningase tehnilise rabedusega ning otseloomulikult valede otsustega. Pole midagi teha, purjetada palju või vähe, aga lõppkokkuvõttes olen ikka ise loll. Ja no otseloomulikult mängivad megaolulist rolli stardid, sest on olnud suhteliselt tugevad ühepoole eelisega sõidud – kui ikka stardis mäkra mängid, siis ei vea teiste segatud tuules liiga hästi välja. Üldse ei vea välja. Sõidad kõrvuti riikidega, kelle lühendeid pead õhtul guugeldama ning keda pole kunagi varem võistlustel kohanud. Aga tegelikult on selline kirju seltskond kift, avardab maailmavaadet ning toob nagu mitmekesisust asja.

Kohalik ilm on ilus ja soe. Täna korraks tibutas. On olnud ka udu. Ja vikerkaart. Ja pilvi. Ja päikest. Kõike. Linn meeldib mulle rohkem kui Barcelona. Mõnusalt kaljused rannikud ning nende all vahelduvalt liivarannad. Inimesi on vaatamas ja ringi siiberdamas meeletult palju ning täna hommikul käis paadiplatsis Hispaania kunn isiklikult. Pole paha!

Aga adioos, amigos. Naudin edasi oma olemist ja toimetan hõbedases fliidis eesmärgiks teha võimalikult vähe vigu.

 
Follow

Get every new post delivered to your Inbox.